Ma ärkasin täna supervara, et esimese Haapsalu bussi peale jõuda ja nüüd istun ma bussijaamas Ränduri kohvikus, et aega parajaks teha, sest ma jõudsin bussijaama natuke liiga vara. Ainult tunnikese pean siin istuma. Nii minulik, kui ma hiljaks ei jää, siis olen ma kindlasti liiga vara kohal.
Põhjus, miks ma kirjutada tahtsin, oli tegelikult see, et trammi oodates nägin ma üsna mitut inimest, kes tõenäoliselt alles kuskilt peolt tulid. Eriti veider kontrast oli näha tühjal tänaval kõndimas kõigepealt hiigelsuurte kottidega postiljoni ja tema järel tuigerdavat uimaste silmade poissi, kellel oli tõsiseid probleeme äärekivist üle saamisega. Ma ei taha mitte mingil juhul sellele poisile mingit negatiivset hinnangut anda. Igaüks teab ise kuidas oma elu elada ja eks olen ma isegi sarnases situatsioonis olnud. Tema nägemine, tekitas minus lihtsalt nii hea tunde, et ma ise ei joo.
Ma usun, et mu karske joone hoidmine jätkub siiski ka pärast 2. maid, mitte küll ülirangelt, aga vähemalt hetkel tunnen ma, et nii mu keha kui vaim on ilma alkoholita palju õnnelikumad. (haha, sellest teksist jääb nüüd küll mulje, et ma olen noor joodik, kes üritab oma sõltuvusest lahti saada. Pole hullu, sõbrad, kes loevad, teavad kuidas lood tegelikult on, juhuslikud lugejad võivad oma fantaasial lennata lasta)
Idee mis mind kummitama jäi on, et tõenäoliselt on see rasket tööd tegev postiljon koju jõudes rahulolev ja rõõmsameelne, samas kui see öö läbi pidutsenud ja lõbutsenud noormees on ärgates väsinud, kurnatud ja tusane.
Well, I guess what I'm trying to say is that making something useful -accomplishing something- makes people happier than doing something "fun".
No comments:
Post a Comment