Return of the prodigal son

Kõik noored ja lahedad inimesed on TikToki lummuses ja teevad videosid, aga minul on pärast 5(?) aastat soov taas bloggida. So cheugy I know, samas ma olen juba päris vana ka, nii et igati sobilik tegeleda vanaprovvade hobidega 😀Mul on siin blogis lünklikult kajastatud kogu mu gümnaasiumi ja ülikooli aeg, nii et tore oleks ka 30-ndaid (crying emoji) kajastada. Noarootsi asjad on küll vist enamus mitteavalikud, aga see blogi ongi pigem mu enda jaoks, kroonika mu elust. Tegelikult võiksin ju sama hästi telefoni notes appi või kuskile suvalisse word dokumenti kirjutada (nagu Creedi blogi The Office-s), aga kirjutada midagi avalikult, isegi kui keegi seda ei loe, on imelikul kombel motiveerivam. 

Meil on Lauriga praegu üsna põnev elupeatükk. Me oleme kihlatud ja ostsime maja! Maja ostmiseks pidime maha müüma esimese päris oma kodu. Kogu ostu-müügi-väljakolimise protsess oli väga põnev ja samas ka väga tüütu ja närviline. Kogu selle tohuvapohu sees oli aga ka üks mu lemmikuimad päevi üldse.

Me olime nädala sees just võtmed kätte saanud ja mu vanemad tulid nädalavahetusel maja üle vaatama. Oli ilus päikseline ilm. Niitsin enne vanemate tulekut muru ära, pärast riisusime koos emaga rohtu kokku samal ajal kui isa ja Lauri tähtsa näoga ümber maja kõndisid ja ehitusplaane pidasid. Juhtumisi oli just sellel nädalavahetusel Mariliisil lapsehoidmisega abi vaja, nii et mu väikse nõod Karl ja Oskar olid ka meiega. Jalutasime kõik koos poodi jäätist ostma ning tagasiteel avastasime koos Karliga meie uue naabruskonna mänguväljakuid. See ei kõla nüüd siia kirjutades mingi eriliselt maagilise päevana, aga mulle teevadki tihtipeale sellised "tavalised ja igapäevased asjad" kõige rohkem rõõmu. Sellest päevast inspireerituna kirjutasin isegi eelpool mainitud notes appi mõned mõtted.

  Ma tunnen, et pean jäädvustama, kui palju rõõmu ja armastust mu südames praegu on.  Mai kuu on alati mu lemmik olnud.Loodus on roheline, viljapuud õitsevad ja õhus on kevade-, värskuse- ja lootuselõhn. See aasta on mai, aga eriti imeline, sest me ostsime (pooleli oleva)maja ja meil on nüüd oma aed ! Ja mitte lihtsalt murulapp vaid ilusate suurte puudega krunt, kus on piisavalt päikest ja lõputult potensiaali. Lisaks asub maja imearmsas aedlinnas, kus elamisest me oleme aastaid unistanud.  Me ei tea veel, mis selle kõige korda tegemine maksab, ega sedagi, kauaks me sinna jääme. Aga see, kuidas mu süda laulab, kui ma oma uues naabruses jalutan, on midagi erilist.

Ma loodan, et sellised päevi tuleb veel. Üritan neid siis siin blogis kajastada. Halbu päevi ka, neid tuleb nagunii.

Me oleme tänase päeva seisuga Lauriga kaks kuud koos elanud.. Kaks naerurohket, rutiinset ja idülliliselt igavat elu.  Iga päev on täis pisikesi avastusi. Need on väheolulised ja samas väga armsad tähelepanekud üksteise harjumuste kohta, nt (tõsine!)diskussioon selle üle, mis järjkorras käivad võileiva peale juust ja sink, või Lauri hämmastus kuidas on võimalik süüa suppi ja siis pärast smuutit peale rüübata.

Taustalugu: https://www.youtube.com/watch?v=EPNgq4ZRxKg

Ebameeldivaid täheldusi on muidugi ka. Ma olen alati mõelnud, et ma olen malbe ja mõistlik naiska, aga märkasin, et mul on vahel täiesti ilma põhjuseta vastikult vinguv toon. Lauri muidugi kiidab, et ma seda ise kohe tähele panen, aga tahaks ikka, et mu aju pigem enne reageeriks. Ma muidu suuremat sorti esoteerik ei ole, aga sõnade jõudu usun ma küll ja ma tahan, et meie pesas oleks ikka head võnked.

Taustalugu https://www.youtube.com/watch?v=AO9909uexu8








(ps:tsau, Jette)

meglio tardi che mai

Itaaliast on häbiväärselt palju aega möödas ja kuigi mul on päris palju mustandeid, mida pole avaldanud, ei hakka ma mingit kronoloogilises järjestuses lugulaulu kokku klopsima. Samas ei saa ma seda peatükki ka lihtsalt vahele jätta, niisiis mõned itaalia hetked-tunded-mõtted.

• Päris paljud stereotüüpsed  arvamused Itaalia kohta on minu kogemuste põhjal tõesed.  Jah, tänaval vilistatakse ja hüütakse naistele järgi (eriti kui juhtud olema blond). Seda teevad igas vanuses meesolendid, pikantsemal juhul ka isad lapsevankriga. Jah, nad jäävad tõepoolest alati hiljaks (või tulevad kõik teised äkki hoopis liiga vara ).  Jah, täiskasvanud lapsed elavad kaua kodus vanemate juures. Majanduslikel põhjustel on see ju üsna arusaadav. Samas  kui üks mu 27-aastane sõber, kes jagas oma vanemate kodus tuba kahe teisemelise õega, kurtis et ta ei saa magada, sest ema käib hommikuti õdedega pragamas, ajas naerma ja pead vangutama küll. Jah, itaallased on suured jalgpallifännid. Umbes ülenädala  toimusid Foggia linnastaadionid (ma elasin täpselt selle kõrval) suhteliselt madala profiiliga III liiga mängud, mille tõttu suleti tänaval liiklus, aeti välja kõik politseinikud ja turvamehed. Inimesed kogunesid hordides staadionile, või selle kõrvale, elasid mängule tuliselt kaasa, laulisd, lasid rakette jne.
• Praktika, mille pärast ma ju Itaaliasse üldse sõitsin, oli pehmelt öeldes kehvake. Läks u 3 nädalat aega enne kui ma üldse haiglasse sain..ja sedagi ainult tänu ühele sitsiilia kaastudengile, kes võttis oma südameasjaks pöörse professor Santovitoga juramise ja minu eest kostmisega.Mu kohalik koordinaator ega ülikooli välissuhete osakond, sellega muide hakkama ei saanud, nii et grazie mille, Luigi! (Ärge küsige, miks/kuidas selline jant üldse vajalik/võimalik oli, kui praktika leping oli mitu kuud varem allkirjastaud..ma ka ei tea).
•  Sorrento, Amalfi, Positano rannik, Gargano, Mattinata, Otaranto, Vieste ja Bari on lihtsalt imeilusad. 04. 04.2015 Neranos. Ma olen jõudnud paradiisi. Mäed, meri, sidrunipuud, õitsevad puud-põõsad, mille nime ma ei tea. Peatume imearmsas väikeste rõõmsavärviliste majakestega puhkekülas.Ilm on pilves ja tuuline, aga me(peamiselt mina ja lätlased) ei hooli sellest. Me ei tee  midagi väga märkimisväärset, uitame niisama ringi, lobiseme, lollitame, aga süda laulab sees, nii lahe koht lihtsalt! Päev lõppeb ühise õhtusöögiga: sööme kõik ühest potist pastat, joome odavat veini ja mängime veidraid rumeenia seltskonnamänge. Rõõm ei mahu südamesse ära.
  
  
  
  
  
• Gelato, gelato ja veel kord gelato. Miks üldse midagi muud süüa, kui maailmas on gelato? Eriti gelato all'amarena..

• Need paar kuud olid väga intensiivsed ja kontrastsed. Itaalia tundus imeilus ja samas vastikult räpane. Inimesed tundusid korraga sõbralikud ja avatud ning samas vastikult pealetükkivad. Mina ise olin bipolaarne:kohati väga õnnelik, lausa õnnest sõge ja vähemalt sama tihti kurb või isegi ahastuses. 
  
                               
  
• Mu erasmuse kogemuse juures on kõige väärtslikum meie punt(üks eestlane, kaks lätlast, üks rumeenlane, kolm makedoonlast ja üks bulgaarlnae). Me räägime oma groupchatis ikka veel igapäevaselt ja nad on lihtsalt ilusad ja head ja naljakad ja marud. Happiness is only real when shared.  

 

Ciciaooo! Mul on niii palju rääkida, aga praegu lennus. Seniks video tripist Garganosse eelmisel pühapäeval(loved ittt!!) : https://vimeo.com/123707535

TAY-RIX-FCO-NAP-FOG

Mu teekond algas Tartust 21. märtsi öösel kell kaks bussisõiduga Riiga. Lennujaama jõudsin natuke peale kuute, seal tuli enne Rooma lendu veel kolm ja pool tundi aega surnuks lüüa. Kuna bussis mul praktiliselt magada ei õnnestunud (ainult nokkisin ja ärkasin iga 15 minuti tagant läti- ja venekeelse möla peale) jäin kohe kui lennuk liikuma hakkas magama. Ärkasin umbes 40 minutit enne maandumist. Roomas tuli taaskord oodata, seekord õnneks natuke vähem. Lennul Roomast Napolisse põõnasin jälle ja ärkasin alles maandumisel.


Napolis algas mu reisi kõige närvesöövam osa. Kõige pealt sõitsin shuttle bussiga lennujaamast kesklinna. Bussi leidmine läks üsna kiiresti ja seal oli ka üks mees, kes inglise keelt oskas, nii et polnud kahtlust, et tegu on õige bussiga. Lennujaamas tundus Napoli täitsa kena, päike paistis, põõsad õitsesid ja rohi oli roheline. Mida rohkem kesklinna sõitsime, seda koledamaks vaatepilt muutus. Kõikjal oli prügi ja algeliste "grafititega" soditud ning lagunenenud fassaadidega majad. Südalinnas rippus kuivav pesu üle rõduäärte peatänava poole. Kuigi ma olin kuulnud, et Napoli on üsna räpane linn, oli vaatepilt üsna üllatav. Samuti oli seal igal tänanurgal pahnakaupmees, kes üritas "iPhone" ja "Micheal Korsi" käekotte maha ärida. "Issand, see on nagu soe Poola!" oli mu esimene mõte. (no offence Poola, ma tean, et ma teen sulle asjata liiga)

Kesklinnas tuli leida Foggia bussipeatus, mis pidi väidetavalt asuma mingi suure raamatupoe ees. Esimese hooga läksin rutates rongijaama kõrval asuvasse bussijama (raamatupoe olin hetkeks unustanud, sest kust mujalt ikka bussid minema peaks, kui mitte bussijaamast?) lootes jõuda kella viiesele Foggia bussile (kell oli 16:50). Väljuvaid busse oli seal omajagu, kuid Foggia oma mitte. Samuti polnud seal ühtegi sõiduplaani, ega piletimüügi kohta. Passisin seal natuke aega lolli näoga ja ootasin jumalikku ilmutust...seda ei tulnud :D

Küsisin siis ühtelt bussijuhilt Foggia bussi kohta, mille peale ta jube kiiresti ja pikalt itaalia keeles seletama hakkas. Nii palju sain aru, et olen vales kohas ja pean minema rongijaama ja sealt veel kuhugi edasi. Rongijaamas leidsin infolaua, kus oli inglise keelt rääkiv tüdruk, kes samuti kinnitas, et Foggia buss läheb rongijaama juurest, suure raamatupoe eest. Järgmise bussini oli siis umbes tund aega, nii et mõtlesin, et mis seals ikka, kõnnin ümber rongijaama ja küll ma selle raamatupoe leian. Kõndisin siin umbes 20 min ühes suunas (Naapoli rongijaam on suuuuuur hoone), ei ühtegi raamatupoodi, ega ühtegi peatusesilti. Kõnniteed oli seal üsna nigelad,nii et kohvrivedamine oli korralik katsumus.

Kuna tundus, et olin tulnud valele poole, pöörasin ümber ja hakkasin teisele poole kõndima. Umbes 30min hiljem leidsin lõpuks raamatupoe, mille eest buss pidi väidetavalt minema. Kuna ka seal polnud ühtegi silti ega loogilist kohta bussipeatuseks, küsisin ühelt mehelt enda rahustuseks igaks juhuks, kas Foggia buss ikka läheb sealt...loodetud "Si si" asemel, hakkas ta kätega vehkima, pead raputama ja ülihelikiirusel seletama, kuhu ma hoopis minema peaks. Sel hetkel olin ma küll täiesti lost..keda uskuda ja kust see pagana buss siis ometi läheb? Mul oli veel umbes 15 min aega, hakkas
juba pimedaks minema ja Napolisse ma tõesti öö peale jääda ei tahtnud. Õnneks sõitis Foggia buss seal samas mu nina alt mööda ja kuna buss sõitis tiheda liikluse tõttu agelaselt, jõudsin ruttu oma kompsud võtta ja bussile järgi kõndida/kapata.

Kahe tunni pärast Foggiasse jõudes, oli väike jant ka hosteli leidmisega. Kui olin oma kohvriga Foggia kesklinnale juba ühe auringi oli teinud, jalutasin tuimalt esimesse ettejuhtuvasse hotelli ning palusin admini endale takso kutsuda. Admin oli väga armas ja andis taksojuhile täpsed juhised, kuhu mind viia tuleb. Nii ma siis jõudsingi oma sihtkohta pärast u 20h teel olemist, käed rakkus ja jalad väsinud, aga süda rahul, sest juba esimesel hinnangul oli Foggia palju ilusam ja hubasam linn kui Napoli. Hosteli akast paistvad palmid tegid mulle eriti palju rõõmu ja uinusin üsna rahuliku südamega.

Et siis Itaalia...

• Sihtkoht: Foggia 23/03-12/06
• 21/03 lendan RIX-FCO-NAP
• Naapolist Foggiasse saamise osas olen jätkuvalt segaduses, ootan ilmutust koordinaator Giolio poolt.
• Elukoht: ??? 
• Esimeseks ööks olen välja vaadanud hosteli, kus redutada. Hoian silma peal ka paaril kuulutusel, mille subito.it lehelt leidsin, aga mulle on mulje jäänud, et enne kui ma ise Foggias kohal pole, ei taha italianod minuga mingit tegemsit teha.
• Itaalia keele skillid: barely exist

...no eks nalja hakkab saama, aga ma olen üsna rahulik. Aint nobody got time to panic. 

2014 küsimustes ja vastustes

Veel üks aasta möödununud ja jälle copycatin Dakit.

1.Mida sa tegid aastal 2014, mida sa polnud varem teinud?
Hüppasin laulukaarelt alla, ütlesin need kolm sõna. Mõlemad olid scary as f***.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ei&ei, mul on eesmärgid, mitte lubadused.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Kahjuks mitte. 

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ei.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2015, mis puudus aastal 2014?

Majanduslikku iseseisvust/stabiilsust (spoiler alert: seda ei tule).  Visible abs wouldn't hurt either :D

6. Mis riike külastasid?

Ainult põhjanaabritel käisin külas.

7. Mis kuupäev aastast 2014 jääb igaveseks su mällu? Miks?
23/03/2014...saladus :)

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Being a (kinda) functioning adult. Tunnen, et olen inimesena ausam ja avatum. I still have my low points though. Poolmaraton sai ka lõpuks tehtud!

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma ei teagi..ma vist olen nii madalalennuline, ei ole dramaatilisi läbikukkumisi. 

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ei midagi märkimisväärset.

11. Möödunud aasta parim ost?
Kurgitaimed emale, sest need tegid talle rõõmu. Ehk ei ostnud eriti midagi :D

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Mu kahe L'i ♥(kuigi üks neist on veits ebastabiilsema sooritusega)

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Tinglikult "tolerantsete" inimeste. A la:
"Gayd võivad eksisteerida, aga see on hälve ja olgu kuskil omaette, sest MINA tunnen end ebamugavalt kui tänaval õnneliku paari kohtan"
"Mul ei ole ülekaaluliste vastu midagi, aga nad ei tohi rannas bikiinides käia, sest MINU arvates pole see esteetiline."
Get over yourself, you stupid fartbag.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Eluase ja toit. Glamorous.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

L'i sünnipäeva üllatus.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2014 meenutama?

Clean Bandit-Rather be
Fall Out Boy- Phoenix

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem?  Sutsu kõhnem.

iii. vaesem või rikkam? Majanduslikult vaesem, emotsinaalselt rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Lugenud, õppinud ja ennast arendanud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Tujutsenud, mossitanud ja üle mõelnud.

20. Kas sa armusid aastal 2015?

Jah

21. Kui palju üheöösuhteid?

Üks ümmargune number.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?
Hart of Dixie, The Mindy Project, Scandal, Downtown Abbey

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

No hate, maan.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Ma lugesin nii häbiväärselt vähe ja neist ükskikutest teostest ei jätnud ükski väga suurt muljet.  V.a muidugi „Neurological Rehabilitation“ peatükk 6, mis oli üks ülim okse. 

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Taasavastasin Fall Out Boy

26. Mida sa tahtsid ja said?
Erasmuse stip, viisakad hinded sügissemestril.

27. Mis oli selle aasta parim film?

The Theory of Everything

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

23!  Sünnipäeva eelõhtul pidu lemmiknaiste ja ühe õnneliku noorhärraga. Järgmisel päeval,  tööl jäätise, koogikeste, õhupallide ja 50 roosiga.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Ehh ma kõlan nagu vanur, aga stabiilsus.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Hobo?

  

Decent enough?
    

Liiga vaene ja laisk, et fashionista olla.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Trenn ja Liisu. See "kaugsuhe" on lihtsalt parim. Me räägime peaaegu iga päev ja absoluutselt kõigest. Tingimusteta armastus.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Gotta love TayTay



33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ikka see va kooseluseaduse kamm.

34. Keda igatsesid?

L'i järjepidevalt.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Taasleitud vanad

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2014 õpetas.

“Despite what you may believe, you can disappoint people and still be good enough. You can make mistakes and still be capable and talented. You can let people down and still be worthwhile and deserving of love. Everyone has disappointed someone they care about. Everyone messes up, lets people down, and makes mistakes. Not because we’re inadequate or fundamentally inept, but because we’re imperfect and fundamentally human. Expecting anything different is setting yourself up for failure.”

— Daniell Koepke

Mõned '14 lemmikud