Return of the prodigal son

Kõik noored ja lahedad inimesed on TikToki lummuses ja teevad videosid, aga minul on pärast 5(?) aastat soov taas bloggida. So cheugy I know, samas ma olen juba päris vana ka, nii et igati sobilik tegeleda vanaprovvade hobidega 😀Mul on siin blogis lünklikult kajastatud kogu mu gümnaasiumi ja ülikooli aeg, nii et tore oleks ka 30-ndaid (crying emoji) kajastada. Noarootsi asjad on küll vist enamus mitteavalikud, aga see blogi ongi pigem mu enda jaoks, kroonika mu elust. Tegelikult võiksin ju sama hästi telefoni notes appi või kuskile suvalisse word dokumenti kirjutada (nagu Creedi blogi The Office-s), aga kirjutada midagi avalikult, isegi kui keegi seda ei loe, on imelikul kombel motiveerivam. 

Meil on Lauriga praegu üsna põnev elupeatükk. Me oleme kihlatud ja ostsime maja! Maja ostmiseks pidime maha müüma esimese päris oma kodu. Kogu ostu-müügi-väljakolimise protsess oli väga põnev ja samas ka väga tüütu ja närviline. Kogu selle tohuvapohu sees oli aga ka üks mu lemmikuimad päevi üldse.

Me olime nädala sees just võtmed kätte saanud ja mu vanemad tulid nädalavahetusel maja üle vaatama. Oli ilus päikseline ilm. Niitsin enne vanemate tulekut muru ära, pärast riisusime koos emaga rohtu kokku samal ajal kui isa ja Lauri tähtsa näoga ümber maja kõndisid ja ehitusplaane pidasid. Juhtumisi oli just sellel nädalavahetusel Mariliisil lapsehoidmisega abi vaja, nii et mu väikse nõod Karl ja Oskar olid ka meiega. Jalutasime kõik koos poodi jäätist ostma ning tagasiteel avastasime koos Karliga meie uue naabruskonna mänguväljakuid. See ei kõla nüüd siia kirjutades mingi eriliselt maagilise päevana, aga mulle teevadki tihtipeale sellised "tavalised ja igapäevased asjad" kõige rohkem rõõmu. Sellest päevast inspireerituna kirjutasin isegi eelpool mainitud notes appi mõned mõtted.

  Ma tunnen, et pean jäädvustama, kui palju rõõmu ja armastust mu südames praegu on.  Mai kuu on alati mu lemmik olnud.Loodus on roheline, viljapuud õitsevad ja õhus on kevade-, värskuse- ja lootuselõhn. See aasta on mai, aga eriti imeline, sest me ostsime (pooleli oleva)maja ja meil on nüüd oma aed ! Ja mitte lihtsalt murulapp vaid ilusate suurte puudega krunt, kus on piisavalt päikest ja lõputult potensiaali. Lisaks asub maja imearmsas aedlinnas, kus elamisest me oleme aastaid unistanud.  Me ei tea veel, mis selle kõige korda tegemine maksab, ega sedagi, kauaks me sinna jääme. Aga see, kuidas mu süda laulab, kui ma oma uues naabruses jalutan, on midagi erilist.

Ma loodan, et sellised päevi tuleb veel. Üritan neid siis siin blogis kajastada. Halbu päevi ka, neid tuleb nagunii.