meglio tardi che mai

Itaaliast on häbiväärselt palju aega möödas ja kuigi mul on päris palju mustandeid, mida pole avaldanud, ei hakka ma mingit kronoloogilises järjestuses lugulaulu kokku klopsima. Samas ei saa ma seda peatükki ka lihtsalt vahele jätta, niisiis mõned itaalia hetked-tunded-mõtted.

• Päris paljud stereotüüpsed  arvamused Itaalia kohta on minu kogemuste põhjal tõesed.  Jah, tänaval vilistatakse ja hüütakse naistele järgi (eriti kui juhtud olema blond). Seda teevad igas vanuses meesolendid, pikantsemal juhul ka isad lapsevankriga. Jah, nad jäävad tõepoolest alati hiljaks (või tulevad kõik teised äkki hoopis liiga vara ).  Jah, täiskasvanud lapsed elavad kaua kodus vanemate juures. Majanduslikel põhjustel on see ju üsna arusaadav. Samas  kui üks mu 27-aastane sõber, kes jagas oma vanemate kodus tuba kahe teisemelise õega, kurtis et ta ei saa magada, sest ema käib hommikuti õdedega pragamas, ajas naerma ja pead vangutama küll. Jah, itaallased on suured jalgpallifännid. Umbes ülenädala  toimusid Foggia linnastaadionid (ma elasin täpselt selle kõrval) suhteliselt madala profiiliga III liiga mängud, mille tõttu suleti tänaval liiklus, aeti välja kõik politseinikud ja turvamehed. Inimesed kogunesid hordides staadionile, või selle kõrvale, elasid mängule tuliselt kaasa, laulisd, lasid rakette jne.
• Praktika, mille pärast ma ju Itaaliasse üldse sõitsin, oli pehmelt öeldes kehvake. Läks u 3 nädalat aega enne kui ma üldse haiglasse sain..ja sedagi ainult tänu ühele sitsiilia kaastudengile, kes võttis oma südameasjaks pöörse professor Santovitoga juramise ja minu eest kostmisega.Mu kohalik koordinaator ega ülikooli välissuhete osakond, sellega muide hakkama ei saanud, nii et grazie mille, Luigi! (Ärge küsige, miks/kuidas selline jant üldse vajalik/võimalik oli, kui praktika leping oli mitu kuud varem allkirjastaud..ma ka ei tea).
•  Sorrento, Amalfi, Positano rannik, Gargano, Mattinata, Otaranto, Vieste ja Bari on lihtsalt imeilusad. 04. 04.2015 Neranos. Ma olen jõudnud paradiisi. Mäed, meri, sidrunipuud, õitsevad puud-põõsad, mille nime ma ei tea. Peatume imearmsas väikeste rõõmsavärviliste majakestega puhkekülas.Ilm on pilves ja tuuline, aga me(peamiselt mina ja lätlased) ei hooli sellest. Me ei tee  midagi väga märkimisväärset, uitame niisama ringi, lobiseme, lollitame, aga süda laulab sees, nii lahe koht lihtsalt! Päev lõppeb ühise õhtusöögiga: sööme kõik ühest potist pastat, joome odavat veini ja mängime veidraid rumeenia seltskonnamänge. Rõõm ei mahu südamesse ära.
  
  
  
  
  
• Gelato, gelato ja veel kord gelato. Miks üldse midagi muud süüa, kui maailmas on gelato? Eriti gelato all'amarena..

• Need paar kuud olid väga intensiivsed ja kontrastsed. Itaalia tundus imeilus ja samas vastikult räpane. Inimesed tundusid korraga sõbralikud ja avatud ning samas vastikult pealetükkivad. Mina ise olin bipolaarne:kohati väga õnnelik, lausa õnnest sõge ja vähemalt sama tihti kurb või isegi ahastuses. 
  
                               
  
• Mu erasmuse kogemuse juures on kõige väärtslikum meie punt(üks eestlane, kaks lätlast, üks rumeenlane, kolm makedoonlast ja üks bulgaarlnae). Me räägime oma groupchatis ikka veel igapäevaselt ja nad on lihtsalt ilusad ja head ja naljakad ja marud. Happiness is only real when shared.