Tihti on kõige raskem teistega suheldes see, et kui on olemas väikseimgi võimalus, et su sõnu või tegusid võidakse kuidagi vääriti mõista, siis üldjuhul see ka juhtub. Ja hiljem pole oma teguviisi või sõnade selgitamisel enam suurt mõtet, sest segadus, solvumine ja kõik teised negatiivsed tunded on juba tekkinud. Võib-olla on viga ainult minus. Mulle meeldib mõelda, et vähemalt Kate Nash mõistab mind. :))



Armastan seda punapäist briti preilit.

Armastusest rääkides ei suuda ma mainimata jätta, et kuna mul on nüüd pärast mõnusat uhkes üksinduses elamist uus toakaaslane(päris tükk aega juba tegelt, aga blogis pole teda siiani maininud). Ja uue toakaaslasega käib kaasas ka tema kõrvuni armunud sõbranna. Iga tüdruk mõistab siin kohal, mis ja kes on nende peamine jututeema. Nad on nii armsad, totakalt ülemõtlevad, kihistavad ja punastavad. Ja mina vaatan neid heldinult nagu sajaaastane, sest tõepoolest millal ma ise viimati selline olin? Hankos? Kaks aastat tagasi!? Mu süda on nagu karu pikas talveunes...ma loodan, et ärkamine tuleb meeldiv.

♥