Tegin äkkotsuse ja sõidan nädalavahetusel Annikaga Hankosse. Nüüd ei jõua reedet ära oodata. Jag vill redan vara med mina nära och kära hankolaiset. Pole oma lemmiklinnas juba suvest saati käinud. Ma tahan jälle kõndida neil talvistel ja tõenäoliselt inimtühjadel kõnniteedel, mida mööda ma olen naerdes jooksnud, vastu tuult tööle rühkinud, vaikselt südamevalus jalutanud, kõndinud käsikäes selle ühe erilisega, süda õnnest tagumas.

Ma ei suuda kunagi sõnadesse panna, mida aasta Hankos minu jaoks tähendas, kui palju erinevaid tundeid suutsin tunda, kui palju pidin iseendas pettuma ja end taas leidma- iseendaga rahu sõlmima.Ma olen õnnelik, et kõige kallimad inimesed on meie jaoks seal ikka veel olemas. Loodan, et sellest tuleb hea vaheldus ja, et saan seal viimaste koolinädalate jaoks palju-palju energiat.

Muide, kool mida ma oma viimases postituses nii kurjalt maha tegin ei olegi sel nädala nii hull olnud. Veider ja pisut igav endiselt, aga vähemalt on nalja saanud. Ükskõik, mis tundides ka ei toimuks, oma klassi armastan ma ikkagi.

Well I guess life isn't that bad afterall ;)