Kuidas elada hullumeelses ja keerulises maailmas, kus kõik suhted on omavahel puntras, nii et teiste pettumus ja valu ei muutuks minu valuks? Et teiste puntrad ei teeks keeruliseks minu suhteid? Kas ma olen nagu jaanalind, kes pea liiva alla peidab, kui ma ei taha kuulda halba oma lähedaste kohta?

Oli, mis oli. See on nüüd läinud, minevik. See oli sinu ja tema vahel. Teie kahe. Mina olen küll teie vaheline ühine lüli, aga ma ei ole kohtunik. Ma ei saa ega võigi olla. See oli sinu valik. See tõi kaasa nii head kui halba. Lepi sellega, ka halvaga. Ära tiri mind sellesse. See ei ole minu koht.

Lugesin paar päeva tagasi tsitaati, mis kõlaks eesti keeles umbes nii "See mida sa teiste kohta ütled, näitab seda, milline inimene sina oled." Mõelgem selle peale.