Kõige ilusa ja hea kõrval(mida on tõesti palju, kuid millest ma siia eriti ei kirjuta) tundub elu kohati ikkagi nii kuradi veider, juhuslik ja lihtsalt vale. Ma arvasin, et kahe katastroofi vahel valimine on raske, kuni mõistsin, et mina ei ole see, kes valib. Kirjeldamatult palju raskem, kuid samas ka põrgulikult lihtne on oodata. Istuda kahe pommi otsas, et näha milline neist plahvatab. Mida ma oskan öelda? Mida saan ma teha? Mittemidagi. Kõik kordub.

Ja mu peas on jälle samad mõtted- ma ei suuda ega taha olla suhetelappija. Ma ei taha olla kellegi poolel. Ja ma ei taha kõigist aru saada, õieti ei taha ma kellestki aru saada, ma tahan lihtsalt vihane olla. Ma tunnen nagu oleks mult võetud õigus olla vihane ja kurb või nutta. Kuigi kogu kuradi olukord on rohkem kui nutune. Paskpaskpaskpask. Lihtsalt pask ja juhuslik ja veider ja vale.

Ärge küsige detaile, sest mida need muudaks? Ja mida ma siis vastama peaksin? Ei, tõesti, palun ärge küsige.