On suvi. Olen oma sugulaste majas. Õhus on vana maja lõhn. Suvi on mind seda omamoodi hapukat lõhna armastama õpetanud. Mängime mu väikse sugulase Kristoga ( või Kistoga, nagu ta end ise kutsub,
rrrrrr ei ole veel ta sõber) legodega ja ehitame enda tegelaskujudele maju. Mina olen tiiger, tema midagi eesli sarnast.
Kristo: " Ma sõidan nüüd korra ära..ma pean maailma lõpus ära käima. Tiiger, sa valvad ju nii kaua mu maja, eks?
Naeratan ja tunnen kuidas väike-Marite minus uuesti ellu ärkab.
" Ikka valvan..too mulle maailmalõpus paar vikerkaart ka!"
No comments:
Post a Comment