Oh ülikool, oh ülikool...

SAIS ei taha mulle veel midagi asjalikku vastata ja mida kauem ma ootama pean seda rohkem ma ülikooli igatsen. Samas on minus tekkinud küsimus, kas ma tahan kooli tõesti nii väga, sest olen teadmiste janus ja faktide näljas, sest mu aju vajab üht korralliku tuupimissessiooni? Või ootan, telekamängupõlvkonna laps nagu ma olen, lihtsalt uut levelit, uut algust, et olla parem versioon iseendast?
Anitagi rääkis, et postmodernistliku ühiskonna inimesed suhtuvad ellu kui arvutimängu ja mulle, kes ma postmodernismist väga lugu ei pea, kuid ikkagi sellega nakatunud olen, käib see prostalt öeldes pinda. Ma ei taha, et mu sees elaks lootus uuest levelist, kus ma olen järsku parem kui praegu, kus kõik mu probleemid järsku haihtuvad ja asenduvad vaid rõõmu ja enseteostusega. Ei taha, sest ükskõik kui loll lootus, kui see puruneb on ikka valus. Ma tahan leppida selle Maritega, kes ma tegelikult olen. Kakskümmend aastat ja sadakond päeva elatud, aga ikkagi ei ole tulnud seda äratundmist ja harmooniat.(õnneks, ei ole mu blogi ükski vanem inimene, kes mu vanuse kohe välja naeraks) Hallooo, jumal/universum/higher power/ jõuluvana, kus sa oled kui ma sind vajan? Ehk teebki see pidev võitlus iseendaga, sest vahete-vahel ju ikka on neid õndsaid hetki, mil saabub rahulolul, elu põnevaks? Ei tea, selles tundub terake tõtt olevat, aga iseendaga läbisaamine on ikka ülemõistuse raske.
Kui totter on olla oma aju peale pahane! Ta ei anna mulle üldse rahu. Iga öeldud ja ültemata jäänud sõna pean ma sada tuhat korda analüüsima, iga piinlikuim tegu meenub iga viie sekundi tagant, ükskõik millises kontektsis meelde. Ja see pidev kahtlemine! Ma tõesti ei jaksa enam. Ja seda kõik teen ma endale ju ise!?

Hea küll, tänaseks aitab. Vingumise limiit on ületatud. Tulge homme jälle!