Kirna kriiskavroosa rahvamaja juures, elektriposti otsas on toonekurepesa, millest mina ja Sammy* oma jalutuskäikudel alati möödume. Terve suve nägime noori, üsna niru välimusega, toonekurepoegi pesas kükitamas ja uut toidulaari ootamas. Kuni saabus päev(kuues august), mil muutus noorte toonekurgede elu- kleenukesed kurepojad sirutasid oma tiibu ja lendasid pesast välja. Olime tunnistajateks, kuidas üks toonekurg teist pesast lausa välja surus. Ma ei tea, kas ta tegi seda heasoovlikust vennaarmust või omavahelisest rivaalitsemisest, aga see polegi tähtis, selle kurelapse lend oli ilus. Ilus ja inspireeriv. Ma vaatasin laia naeratusega teava poole ja mõtlesin inimlaste peale, kes peavad samamoodi peasast välja lendama. Mõned on julgemad ja saavad sellega ise hakkama, mõni vajab lööki tagumikku, et lendu tõusta, aga lõpuks peab ikka igaüks iseendaga hakkama saama. Jah, see iseendaga hakkama saamine tundub toonekurgedele mõeldes igatahes pisut lihtsam, sest nagu ma guugeldades teada sain, ootab neid juba augusti lõpus ees retk Lõuna-Aafrikasse. Tublid linnud, mis muud öelda. Tegid ühe laupäeva õhtu ilusaks.


Guugeldatud info pärineb siit.

*Tõenäoliselt kedagi tegelt ei huvita, miks Sammy kirjapilt võõramaine on, aga ise tunnen vajadust ennast õigustada. Nimelt tundub see kirjapilt mulle armsam. Käänulised S ja Y moodusatavad harmoonilise terviku ja mulle tundub, et mu marurahulik koer väärib ümarid ja leebeid tähemärke.