“I myself am made entirely of flaws, stitched together with good intentions.”

Blogi on vana, URL on uus. Vanad postitused on praegu peidus, sest nad moodustavad NG-Hanko-Tartu-suvalisejura sasipuntra, mille ma kunagi ehk lahti harutan ja ära süstematiseerin, aga eks näis..Ja lugeda saavad nüüd jälle kõik, kes tahavad.

Mul on jätkuvalt käimas 20ndate kriis. On nagu "päris elu", aga pole ka. Lootust siiski on ja vaikselt aga visalt on tulnud ka kindel teadmine, mida ma õppimse/töö vallas teha tahan. Nüüd tuleb pingutada ja meelekindlust säilitada. Päris ausalt on see minu jaoks raske, sest ma olen üks neist, kelle lemmik* spordiala on meeleheide.

Nüüd jääb mulje, nagu ma käiks pea norus ringi, nutaks iga päev patja, aga ei. Kriis on minu maailmas see lõputu näriv tunne, tedmatus ja hirm, mis on ilusti tahaplaanile surutud. Esiplaanil on ikka argipäev, lihtsamad igapäevased rõõmud ja mured. Tihti ei jõuagi ma päeva jooksul nende asjade pärast stressata, aga siis on kindel, et mu armas alateadvus genereerib mingi eriti psycho unenäo, milles endale meelde tuletan, milline luuser ma olen.

Kõige suuremaks luuseriks teeb mind see, et ma ei ole aus. Ma siiralt tahaks, aga ei saa. Kui te nüüd mõtlete, et ma olen patoloogiline valetaja ja mind ei tasu kunagi usaldada, siis nii see siiski ei ole. Pigem olen ma patoloogiline varjaja.
Mul on kindel kujtulus sellest, milline ma peaks olema ja kui ma reaalsus olen teistsugune, siis on mu esimene instinkt see maha varjata, ka eriti väikestes ja mõttetutes asjades. Selgitamine ja õigustamine ja vabandamine ja kõik see on nii talumatult vastik,kui ma ise olen endale juba sama asja eest sada korda tuhka pähe raputanud.

Kõige lihtlabasem näide on, et ma ütlen alati (vanematele), et mul on raha, sest ma tunnen endal rolli olla tubli ja iseseisev tütar. Loomulikult pole mul, tuulepeal ja laristajal alati raha, aga ma söön kasvõi kaks nädalat riisi, peaasi, et ma ei peaks hakkama kelleltki midagi küsima. Seda juhtub ainult tõesti viimases hädas, kui ma olen ennem kõik võimalikud ja võimatud varjandid läbimõelnud. Tobe ja rumal ja destruktiivne. Ma tean.

Drastilisem on ehk see, et mu pere ei tea siiamaani, et ma see semester koolis ei käi. Miks? Sest see on nii lihtne ja draamavaba. Seda on ju juba piisavalt ja ma olen konfliktipelgaja. Ma ei usu, et sellest tegelikult väga suur draama oleks tulnud. Ema oleks tõenäoliselt rohkem häiritud olnud, aga isa rahulik. Mirko vist aimab juba isegi. Lõppkokkuvõttes on neile ju kõige tähtsam, et mul kõik hästi on ja, et ma endaga hakkama saan. Ja ma saan, sest mul on hea töö ja viisakas palk. Selle riisisöömisepisoodi valguses on seda muidugi naljakas öelda, aga siis oli tegemist erakorraliste asjaoludega.

Ma olen nüüd 4 kuud hoogu võtnud ja sel nädalavahetusel tuleb see asi ära teha. Nüüd see kindlasti enam nii draamavabalt ei tule, sest ma olen neile põhimõtteliselt valetanud ja see teeb olukorra 10000000000000000000000x hullemaks. See, et ma sellest enne n.ö tervele maailmale räägin on muidugi naeruväärne. Polnud tõesti plaanis, aga järsku tuli tahtmine ennast tühjaks kirjutada..ja mitte taskusse, sest see ei nõua mingit juglust. Pealegi on naeruväärsus pea alati mu probleemide ühisnimetaja.

Kujutan ette, kuidas mu lähedased sõbrad seda lugedes kahe peaga käest kinni võtavad, ja mõtlevad, mis kurat mul viga on ja teil on ju muidugi õigus aga..."Don't judge me because i sin differently than you." Ma üritan end parandada ja see tunduv olevat samm õiges suunas.

Sellest pidi tulema teremanüüdjälleblogin postitus...aga nüüd siis selline verbaalne breakdown. Nojah.





*jätkuvalt eiran reeglit, et lemmikuga kirjutatakse kõik kokku