Mind pole enam olemas. Ma olen õhk....või äärmisel juhul tõrge teel, millest kiiresti mööduda. See ei olegi enamasti nii kohutav, sest teiste jaoks ma veel eksisteerin, olen piisav. Aga igakord, kui sa minust läbi või mööda vaatad, ärkab see kulunud küsimus: "Miks? Miks on minu vead ja olemus nii andestamatud?"
Ja nii nüüd siis ongi. Sina naerad teises toas inimestega, kes sind väärivad ja mina nutan. Ei teagi, kas sinu või enda pärast.
4 comments:
Ära nuta, väike tüdruk!
Aga see tunne, et Sa pole piisav, see, et Sind ei ole vaja... See on julm. See on liiga valus.
Mul on Sind vaja, mina ei ütle Sinust lahti. Ma ei tea, mis Sa tegema peaksid, et ma seda teeksin. Kellegi ära tapma äkki? Ei, seda ka vist mitte. Mäletad, mis me ükskord rääkisime? Ikka mäletad :)
Padi näkku ja mure lahendatud :D
Aitäh, et olemas oled.
ma sain aru, et inimeste vead ONGI andestamatud ja nii käibki?
tore näha, et sa elad. pai!
what goes around comes around, huh?
pai sulle ja su perele (mul on hea meel, et sa saidki selle, millest unistasid)
Post a Comment