Hädameri

Täna on jälle üks selline kurb õhtu, mil ma tunnen, et hing ihkab nii palju erinevaid asju korraga , et  keha ja vaim ei jõua järgi. Ma ei saa aru, miks  mu väike eluke nii heitlik peab olema. Võib-olla selleks, et ma homset päikesepaistet (kui universum nii armuline on) hinnata oskaks, aga no see pime ja sünge eelõhtu on ikka kuradi nigel. Ja nii ma siis istun siin ja valutan südant ega oska selle emotsiooniga midagi muud peale hakata, kui see üles kirjutada...