Kevad on minu aeg. Aprilli lõpus selgus, et saan Erasmuse stippi. Kõik muu on veel ebaselge, aga sellest teadmisest piisab mulle praeguseks. Mai algas sünnipäevapidustusetega, 23. tuli heade sõprade, nalja, naeru ja tantsuga. Ma väga rohkemat ei oskaksi tahta, aga kui saabusid Silmarõõmu poolt saadetud viiskümmend roosi, siis olin ma lihtsalt õnnest uimane. He might be a keeper after all.
Pärast sünnipäeva olid koolis veel mõned ponnistused jäänud. Nüüdseks on kõik eksamid tetu(uuuuuu)d ja käimas praktika esimene nädal. Eelmisel neljapäeval tuli eksamite lõppu muidugi ka tähistada. Peole järgnenenud hommik oli kuidagi eriline. Jalutasime kuuekesi (kõik parajad pohmakollid) praktikaks ettevalmistavast loengust koju, kellel näpus jäätis, kellel õlu. Päike paistis kole eredalt, väss oli peal ja naljad olid ka kõik (nii)halvad (et nad olid head), aga mul oli seda veidrat kampa vaadates südames siiras rõõm ja tänutunne. See arusaamine, et hei, need on ju minu ilusad-targad-vaimukad inimesed, on pagana hea.
1 comment:
I miss you. Ütlen selles keeles, mis kõige kiiremalt tuli praegu.
Sest me ei oska ju, kui oleme kaugel. Meie jutud on ikka kuidagi kerrakeeratult diivaninurgal, mitte üks ühes teine teises ilma otsas.
Post a Comment