Magusates valedest, ajakirjandusest ja südametunnistusest..

Oli aeg, kus Doris Kareva luulereal "Ma vihkan valesid. Ka ilusaid" oli mulle suur mõju. Ma olin siis noorem, naiivsem ja elasin must-valges maailmas. Ma olen õppinud, et kuigi ideaalses maailmas peaksin ainult karmi tõde otsima, ei vihka ma ilusaid ja magusaid valesid. Need on kaitsevad mind, kui tõde on liiga hävitav. Ja kas see ongi siis nii hull, et inimestel on elu kokkupõrgetes õhkpadi, mis kaitseb neid suurema muljudasaamise eest? Tõde tuleb ju lõpuks ikka välja, kasvõi iga inimese enese sees. Kõige enam valetame ju just iseendale. Ma ei ürita siin vales elamist propageerida, ma tahan, et seda mõistetaks.

Andrus Veerpalu dopinguskandaaliga seoses on magusatest valedest juttu tulnud. Tõsi, paljud ei taha üldse kuuldagi mingit dopingujuttu ja ei mõista ajakirjandust, kes selle teema avalikustas. Ma ei ole nende inimeste seas. Küll aga arvan ma, et nii meedia kui suusaliit on praeguses olukorras käitunud ebaproffessionaalselt ja -eetiliselt. Tekib küsimus kas Eestis üldse on n.ö "valgeid" ajalehti, kui kõikide väljaannete fotograafid lausa jooksevad pisarates kokkuvarisevat suusasangarit pildistama. Kas meie meedias on üldse veel mingi eetilinepiir, mida ei ületata?

Leian, et on põlastusväärne, kui meediaväljaannete ainsaks sisemiseks tsensuuriks on müügiedu. Postimehes, mille ühe numbri esikaanel oli hiigelsuur pilt pisarais Veerpalust, avaldatakse nüüd äkki arvamuslugusid, kus sporditoimetaja annab mõista, et tema arvamus dopinguloo kohta on muutunud ja teisi, kus räägitakse sõnumitooja rollist. Minu arvates on ilmselge, et Postimees üritab meedia vastu pöördunud inimesi rahustada, et nad jumala eest, nende ajalehe tellmist ja ostmist ei lõpetaks.

Niisiis, kuigi mu elus on olnud üksjagu magusaid valesid, ei ole ma "like'nud" Facebookis Usume Andrus Veerpalu lehte sellepärast, et ma tahaksin elada vales. Ma toetan Veerpalu, sest olgu dopinguga kuidas on, arvan ma, et kui üks inmene on kinkinud meile nii palju ilusaid hetki, siis väärib ta vähemalt seda, et tema süüs kaheldaks ja kohe kindlasti seda, et tema võimalikke väärtegusid kajastataks ja uuritaks väärikalt ja elutööd austades. Missugused inimesed me oleme, kui heal ajal inimese saavutuste najal liugu laseme ning sportlaselt ikka rohkem ja rohkem nõuame ning raskel ajal talle selja pöörame ja teda avalikult alandame?

Minu südametunnistus seda ei luba.

Lugege ka Kivirähu tarku sõnu: http://www.epl.ee/artikkel/595923