Sõitsin viimase rongiga kodu poole. Raamatu olin maha unustanud ja Solitare ka väga ei ahvatlenud, niisiis istusin niisama ja vaatasin inimesi. Vagun oli üsna tühi ja silma hakkas ainult üks tüdruk, kes oli koos ühe magava poisiga. Ta oli tõsine, aga lapselik nägu ja meenutas mulle üht mu kunagist trennikaaslast. Aga nojah, nii põnev ta ka polnud, et teda terve tee jälgida, niisiis sukeldusin oma unelus/unistamise mulli. Sain just mugava asendi sisse kui see tüdruk järsku minu vastas olevale pingile istus.

"Mõtlesin, et tulen räägin juttu, sa oled nii sõbraliku näoga!"

Okouu, Kristlane või lesbi?

Mõmisesin midagi suvalist vastu. Ma ei oska võõrastega spontaanselt suhelda. Alati on kuidagi piinlik. Igal juhul sai kiiresti selgeks, et tüdruku nimi on Johanna ja magav poiss on ta kihlatu. Tüdruk oli kaheksateist. Jep, siis on kindlasti kristlane. Kas ma tundusin tõesti sõbralik, või lihtsalt nii nadi, et tahab mind usku pöörata? Üsna kiirest mainis ta kogudust. Ahaha, damn ma olen ikka hea. Ongi kristlane, be aware.

Kõneainese puududes läks jutt läks Kirna peale. Johanna teadis, et seal on mägi, millest on raske rattaga ülese sõita. Mina mainisin, kuidas ma seal jooksmas käin ja igakord

mõtlen:"Kuradi mägi! Jumal küll ma ei jaksa ju enam." Muidugi kohe pärast seda repliiki tegi mu aju Homer Simpson'i d'oh häält. Don't use God's name in vain. Failfailfail.

Piinlikusest sai mõne aja pärast üle, aga jessuke ja jumal ütlesin ikkagi justkui alateadlikult haiglaselt palju. Ta oli täitsa tore tüdruk, aga mõned ta vaated tundusid liiga must-valged, liiga lihtsad. Samas ta on ju ka noor ja ega ma teda provotseerima ega vaidlema ka ei hakkanud. Milleks? küsis mu konfliktipelgajast aju. Ei, pole vaja. Tore on vahelduseks näha kedagi, kelle jaoks on elu selge ja klaar.

Samamoodi nagu sünagoogis käies tundsin jälle teatavat kadedust, et ta suudab uskuda, et tal on oma kogukond, et ta teab alati, mis on õige ja mis vale. Minu jaoks ei ole usk nii lihtne. Jumal ei ole minu jaoks keegi habemik vanamees, tema poeg ja nende püha vaim..see on midagi abstraktsemat, midagi seletamatut. Või pole ma lihtsal veel seda "õiget" jumalat leidnud.

Igal juhul, rääkisime lõpuks kuni Türini juttu ja ta pakkus koguni, et nad võivad mind oma autoga koju ära tuua. Ma otsustasin siiski Mirko kasuks. Veidralt tore ja huvitav rongisõit oli igal juhul. Ja ma loodan tõesti, et see tüdruk tõesti abiellubki oma poisiga ja, et nad elavad õnnelikud kuni surm neid lahutab. Maailm vajab rohkem muinasjutte. Või siis vähemalt mina.