Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,

kuigi me seda ei näe.

Iga mõte, mis tuleb ja läheb,

jääb kuhugi alles.

See, mis sa naeratades kinkisid,

võib kunagi otsa saada,

aga naeratus jääb.

Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,

jääb igavesti ootama.

Isegi ütlemata jäänud sõnad

on mõttes öeldud

ja kuhugi tallele pandud.

Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv

saab täita aja ääretud salved.

Kuidas muidu üksainus silmapilk

võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,

kannab seda oma südame kohal.

See, kellele on palju antud,

pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Karl Ristikivi

Suvi saab homme läbi. Kuigi see nagu ei alanudki.

Kaisa ja mina, rattad ja Helsinki tänavad.Vaade Vapianost. Kirsipuls ja Liisu. Liepajas ja Palangas lageda taeva all magamine. Läbi Riia "matkamine". Hommikukohv ja maasikad. Päikeseloojang Liana juures. Viljapõllud. Sammy ja mina. Meie metsarajad ja põllud. Ritsikaserenaad ja kruusateed. Taevast maa poole hüpe. Langevad tähed Märjamaal.

Niipalju oli suve.

Kõik muu oli argipäev. Veider hall keeris. Töö-töö ja veel kord töö. Ajanappus. Väsimus. Kompulssiivne toitumine. Segadus. Hirm.

Hirm, et iga järmine kõne toob halva uudise. Hirm, et isa ei tule enam koju. Hirm, et ema läheb täiesti katki. Hirm, et kõik muutub. Hirm, et kõik jääb samaks.

Hirm, et kõik kordub.

Ja see hirm ei kao. Ta peidab end vahel ära, kuid ei kao täielikult hetkekski.

Kõik see on pannud mind mõtlema, kui tähtis on olla mina-ise, oma kõige autentsemas vormis. Aga kes kurat see on? Aigi Vahing kirjutab oma raamatus "Valik" india joogidest, kelle õpetuse järgi on iga inimese hinges n.ö oma seadusandlus. Kui see eneses leida, tead alati, mis on sinu jaoks õige. Aga kuidas teada, milline on see õige sisemine impulss? Sest minu peas on alati tuhat ideed, hinges mustmiljon tundmust.

Ja siis on kõik need sõnad-öeldud ja ütlemata, teod- tehtud ja tegemata. Olukorrad, mis kujunesid sellisteks nagu nad iialgi poleks tohtinud kujuneda. Kogu see tohuvapohu, mida ei oleks osanud ettegi kujutada. Pettumine iseendas, teistes, kõiges.

Sellises emotsionaalses seisus algab kool. Sügis. Kõik läheb paremaks, peab minema ja ma saan hakkama. Eternal optimist. See on mu diagnoos ja kaitserelfeks...


*See võib olla kõige ausam blogi postitus mille ma kunagi kirjutanud olen. See võib olla ka puhas fiktsioon. Niisiis, hea lugeja, suhtu sellesse teksti sellena, mis ta on. Sõnad. Emotsioon. Tõde jääb määramatusse...