Istun Werneri kohvikus ja vaatan aknast oma uut kodulinna. Tartu on ilus ja mulle tõesti meeldib siin. Südame alt ikka veel kõditab kui mõni loeng juhtub peahoones olema ja nende sammaste vahelt läbi kõnnin. Täna läks Alar Karis mu ees sisse ja hoidis mulle vaheust lahti. Ja see kõik ongi nii iseenest mõistetav...Uskumatult hea tunne, kui miski elus lähebki nii, nagu oled alati tahtnud.

Muud ma praegu öelda ei tahtnud.

Pai,

M.